Tartu vaim

Allikas: Ebatsüklopeedia

Tartule iseomane hing, vaimsus, mida antiigis nimetati genius loci'ks. Mõned peavad seda pelgalt kujundiks nagu väljendit "meeskonna vaim"' teised, pühendatud, kahvatavad selle fraasi kuuldes, haaravad värisevate kätega mõne kangema alkoholi jaoks tagavaraks jäetud pooltühja taara, täidavad klaasi ja kogelevad midagi sarnast: "ei tea ... ma arvasin, et ükskord ma nägin midagi...aga.. aga Andreas, kes lebas samas külje taga, ütles, et see ei olnud Tartu vaim, vaid seal oli hoopis kamp ... kamp polkat tantsivaid alasti päkapikke". (ERA, säilik nr 85911) Siiski üksikud pühendatud on olnud nõus vande all ütlusi andma. Sellele vaimul olevat spirituaalne keha nagu mõne nägemustes moodustavad kolm balti riiki nn Kolm õde. Nad on näinud kõhna ja värdjalikku ülipikka kolmemeetrilist kreatuuri - pikkade jalgade ja piitspeenikese kehaga, mis hoiab küüru, pea on piklik ja kahvatu. Ta juhatab neis nägemustes inimvaime omale kohale olgu selleks elamud või dormitooriumid. Teised on pidanud neid demoniseerunud piirkondade (Eestimaa ja Liivimaa) kaitsevaimudeks. Legendi genees on ebaselge. Mõned väidavad, et see oli juba enne 1030.aasta Jurjewi asutamist linnuses - selle nn kodukäija pärast jäeti koht ka eestlaste poolt maha. Teised seovad seda erandlikult sakslaste viibimisega Embachi äärses Dorpatis, mis pidi olema idapaganlusega võitlemise eeslinnus (Tartu piiskopkond), ja Liivisõja-aegsete traagiliste sündmustega.